Savi kui keel
Meie rühmas on savi üks neist erilistest materjalidest, mis toob laste mõtted ja tunded nähtavale. Reggio Emilia pedagoogikas räägime “sajast keelest” – lugematutest viisidest, kuidas laps saab end väljendada. Mõni laps räägib läbi joonistuse, teine läbi liikumise või loo. Mõni aga läbi materjali, mida saab kätega katsuda ja muuta.
Savi on üks neist keeltest. Elav ja tundlik materjal, mis vastab puudutusele ning võimaldab mõtteid käegakatsutavalt kujundada.
See on minu jaoks alati olnud midagi enamat kui lihtsalt voolimismaterjal, vaid vahend, mille kaudu laps saab mõelda oma kätega. Keel, mis aitab ideed ja tunded nähtavaks teha. Kui laps voolib, sünnib mõte, mis on korraga nii sees kui väljas, nähtamatu ja nähtav.
Esimesed puudutused
Savi puudutamine on elamus. See on pehme, jahe, alluv ja samas tugev. Iga pigistus või lõige on kogemus, mis arendab peenmotoorikat, keskendumist ja enesetaju. Laps õpib maailma tundma läbi oma keha ja meelte. See ongi Reggio lähenemises oluline.
Materjali käitumine muutub surve, vee ja aja mõjul. Laps uurib: mis juhtub, kui vajutan tugevamalt, lisan vett, lasen kuivada? Ta õpib mõistma vormi, tasakaalu ja aine olemust. See on uurimuslik ja loov protsess üheskoos.
Õpetajana ei juhi ma last valmis tulemuse poole. Ma loon ruumi ja aja, kus ta saab oma ideid uurida ja neile kuju anda. Mina olen kõrval. Kuulan, märkan ja küsin, kuid ei ütle “tee nii”. Lapsel on oma mõte ja oma teekond.
Dialoogid materjaliga
Kui savi jõudis laste kätte, algas tõeline avastamine. Kõik tahtsid katsuda, suruda, pigistada ja uurida, mis tunne see on.
Küsisin lastelt: „Mis sa tunned, kui savi on sinu käes?”
Jenna Emilia: „Hea tunne on. Nagu massaaži tehes.”
Eliise: „Me oleme nagu seebiste kätega.”
Jenna Emilia: „Me peseme käsi seebiga!”
Raimond: „Olen nagu buldooser! Ma mudistan.”
Kui uurisime koos, „Mis häält savi teeb?”, kuulasid lapsed hetkeks vaikselt, surusid materjali sõrmede vahel ja hakkasid naerma. Vastused olid täpsed ja kujutlusvõimsad:
Jenna Emilia: „Lötsutav, selline vedel hääl.”
Eliise: „Lötsutav, kui ma seda pigistan. Savi on nagu hapukoor.”
Raimond: „Savi teeb ‘kkokoõukiik’. Vot niimoodi!”
Need hetked tuletasid mulle meelde, et laps mõtleb läbi sõrmede, kuulab läbi naha ja leiab sõnu, mida ükski täiskasvanu ei tuleks mõttelegi öelda.
Loomisrõõm ja tunded
Meie 3–4-aastased lapsed said kogeda tõelist loomisrõõmu. Nad katsusid, voolisid ja kujundasid. Igaüks oma tunde ja fantaasia järgi. Iga töö sündis isemoodi ja kandis lapse isiklikku lugu.
Nii sündisid teosed, mille pealkirjad ise juba jutustavad lugusid: Samba, Kartuli ja punapeedi põld, Efande, Kodu ja paljud teised. Mõni neist oli tõsimeelne, teine mänguline. Kõik aga ehedad ja päriselt laste omad.
Savi andis võimaluse kogeda, et loovus ei tähenda valmis tulemust, vaid teekonda, kus iga puudutus ja jälg on oluline. Iga laps sai tunda, et tema tegu on nähtud ning väärtuslik. Ta avastas, et tema käed oskavad jutustada lugusid.
Jagamine ja uhkus
Valminud töödest kujunes meie rühma väike näitus, kuhu olid oodatud pered ja vanavanemad. Oli liigutav näha, kuidas laste silmad särasid, kui nad said oma tööde üle uhkust tunda: “See on minu tehtud!”
Külastajad uurisid, kuidas teosed valmisid, imetlesid kujutlusvõimet ja peatusid tihti ka nende vahvate pealkirjade juures. Lapsel oli rõõm oma lugu jagada, vanematel oli rõõm kuulata.
Mida see mulle õpetas
See projekt kinnitas taas, kui oluline on anda lapsele aega ja usaldust. Vahel piisab sellest, kui ma olen lihtsalt kohal, mitte juhatamas, vaid kuulamas ja märkamas. Savi räägib lapse keeles, kui me vaikides ruumi anname.
Pärast projekti lõppu on lapsed ikka ja jälle küsinud: “Kas me saame jälle saviga teha?” See on märk sellest, et kogemus oli päris. Savi andis lastele võimaluse kogeda, et loovus ei tähenda valmis tulemust, vaid teekonda, kus iga puudutus ja jälg on oluline. Iga laps sai tunda, et tema tegu on nähtud ning väärtuslik. Laps avastas, et tema käed oskavad jutustada lugusid – savi rääkis lapse keeles.
Eralasteaed LõunaTERAKE õpetaja Maiken Eskla
