Aprilli keskel leidis aset järjekordne Reggio festival, alapealkirjaga “Rõõm loomisest”, inspireerituna Loris Malaguzzi ütlusest: “Nothing without joy!”.  Erinevalt eelmistest kordadest, oli festival sel korral kahepäevane. Lisaks kunstiinimestele Eestist, oli külla kutsutud mitmeid kunstiinimesi ka Soomest.

Eesti kunstiinimesed viisid läbi savitöötoa, soomlased tutvustasid Reggio Emilia tegevuskultuuri levikut Jaapanis, viisid läbi improvisatsiooni töötuba, lasid tundma õppida värvikümbluse põhimõtteid väikelastele ja tutvustasid viise, kuidas inimkeha on lastele tutvustatud läbi animatsiooni. Tuula Stenius Helsingi ülikoolist rääkis, mis ajab lapsi naerma. Ja üllatus, üllatus, kes veel ei tea, siis ei miski muu kui pissi- ja kakanaljad. Äli Leijen Tartu Ülikoolist jagas uusi ideid, kuidas õpetajad paremini laste õppimist toetada saaksid.

                             

Teisel päeval oli fookuses metsik mäng ja teistsugused mänguväljakud. täheTERAKESE õpetaja Triin Riisenberg ja Pilleriin Salum jagasid oma kogemusi ja tähelepanekuid, mis juhtub kui lastele pakkuda lisaks tavalisele õuealale mänguks metsa või kolast hoovi. Tuul Sepp, kes on Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor rääkis metsikust mängust ning miks see on inimlapsele vajalik. Lastel puudub vastikustunne enda ära määrimise ehk mustaks saamise suhtes, sest see on inimlapsele bioloogiliselt vajalik, kuna tema immuunsüsteem ei ole täielikult väljaarenenud. Seega, kui tahame, et laps oleks ja püsiks terve, siis on mõistlik soodustada tegevusi, kus laps võib end loodusega ära määrida. Tuul Sepa ettekandest selgus ka, et mitte kõik mängualad pole ühtviisi immuunsüsteemi arengut toetavad. Enim toetavad tervist need, kus on rohkem bioloogilist variatiivsust. Esile tõi ta Raja/ Sanatooriumi parki, et seal on palju mitmekesist loodust, millega kokkupuude on lastele vajalik. Samuti rääkis ta põgusalt biofoobiast ehk hirmust looduse ees ja kuidas me, täiskasvanud, seda pahatihti läbi muinasjuttude ja multifilmide võimendame.

Haridusarhitekt Piret Anier rääkis kolahoovist,riskist, ohust ja ohutundest.

Õpetaja Riinale tõi kuuldu meelde iseenda lapsepõlve:” Minu jaoks ei olnud see midagi uut, sest just selline oligi minu enda lapsepõlv maal – leidsime ise tegevusi, ehitasime, katsetasime ja avastasime ilma pideva täiskasvanu sekkumiseta. Kasutasime kõike, mida leidsime: pudeleid, korke, oksi ja muid esemeid. Ehitasime onne, tegime porikooke ja leiutasime pidevalt uusi mänge.

Erinevus tänapäevaga on aga selgelt tuntav – kui praegu on sageli “oi” ja “ai” enne, kui laps jõuab midagi proovida, siis meie õppisime läbi kogemuse.

Samas pani festival mind mõtlema sellele, kuidas tänapäeva lapsevanemaid selle mõtteviisiga kaasa saada. Tihti kardetakse kriime, kukkumisi ja ohtlikke olukordi ning oodatakse täiskasvanu pidevat sekkumist.”

Päeva võttis kokku Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse didaktika lektor Maret Pihu, rääkides kehalist kirjaoskust kujundavast õuekeskkonnast. Ta rõhutas liikumise olulisust ning selle positiivsed mõju kognitiivsetele oskustele, selgitas mitmekülgse liikumise vajalikkust ning tõi esile sensitiivsed perioodid mitmesuguste liikumisoskuste õppimiseks. Lõpusõnad Maretilt: “Loendame enne kümneni, kui näeme lapsi esitamas väljakutseid endile liikumistegevustes. Liikudes samal ajal lapsele lähemale, et vajadusel suunata ja toetada, vältides sõnu EI ja STOP. See annab meile  võimaluse näha lapse võimekust, mis tihtipeale on suurem kui me arvame.”

Seekord usaldasid korraldajad tõlkimistöö tehnoloogiale. Kõik osalejad said katsetada sünkroontõlkeprogrammi, mis kahjuks eriti head tööd ei teinud. Peale mõne minutist tõlketöö kuulamist, tekkis ikkagi küsimus, et ehk äkki mõistan ma soome keel ise paremini. Katsetasin nii, et ühes kõrvas oli tõlge ja teisega kuulasin originaaljuttu. Peagi loobusin kõrvaklappidest. Nagu paljud teised. Ka soomlased loobusid klappidest. Tõlge oli midagi sellist: “Sipelgad päralt olevat on.” Mul isiklikult on küll anne inimest mõista poolelt sõnalt, ka siis kui inimesed räägivad erinevaid keeli, kuid tehnoloogiline tõlge oli kõigile väga keeruline mõista. Õnneks keeleprobleemid suureks takistuseks ei kujunenud, sest on soomlasi, kes mõistavad ja lausa oskavad eesti keelt rääkida nagu on eestlasi, kes mõistavad ja oskavad soome keelt. Ja siis on ju veel lingua franca’d, inglise keel ja kehakeel.

Töötubadest veidi lähemalt. Reggio lasteaiad Jaapanis oli ühe töötoa teemaks. Lisaks Reggio lasteaedadele saime teada ka nö tavalasteaedadest Jaapanis. Tavaline olla seal see, et tegevusi viiakse läbi suurtes ruumides, kus siis toimetavad eri rühmad samal ajal. Nt suures aulas on kaks 30-lapselist rühma, kus ühed õpivad matemaatikat ja teised samal ajal laulavad. Ega hästi ei kujuta ette küll!

Õpetaja Tiia kogemus: “Töötuba Reggio Emilia lasteaiad Jaapanis. Sealt sain  palju inspiratsiooni nii koolitaja Pirjo jutust, kui ka kaasas olnud materjalidest. See andis mitmeid uusi ideid, mida oma töös katsetada ja edasi arendada ning avardas oluliselt silmaringi.”

                             

Improvistatsioonitöötoas toimus eesti, soome, inglise ja kehakeele segus. Kõik oli arusaadav. Kõik harjutused olid sellised, mida otsekohe saab lastega kasutama hakata.

Õpetaja Lisete arvamus töötoast: “Kõige rohkem kõnetas meid improvisatsiooni ja loovuse töötuba, mida juhendas soomekeelne koolitaja. Alguses tundsime ärevust ja kahtlesime, kas saame kõigest aru, kuid peagi selgus, et hirmul olid tõesti suured silmad – sellest kujunes hoopis kõige lõbusam ja inspireerivam töötuba. Õppisime ja proovisime läbi erinevaid harjutusi, mis arendavad loovust, tähelepanu ja eneseväljendusoskust. Polnud aega üle mõelda ega endas kahelda – nalja ja naeru jagus ning ühise keele puudumine ei saanud takistuseks.”

Luukerede ja animatsioonitöötuba jäi soome keelt mitteoskajatele pisut kaugeks, sest see viidi läbi korrektses soome keeles, mille tõlkimisega tehnoloogia jäi jänni. Aga need, kes keelest aru said, need olid vaimustuses. Maarika Puki lemmik.

Väikelaste värvikümbluse töötuba tundus olevat midagi imelist. Milline lõhn seal valitses! Sidrun ja mango, kevadine värskus. Milline rahulolu töötoas toimetajate nägudel! Kõigepealt pandi osalejatel silmad kinni. Igaühel oli ees paber ja mõned abivahendid (nuustik, kalka, fooliumitükk jne). Instruktorid hakkasid ühe kaupa osalejatele värvimiseks söödavaid aineid kätele/paberile panema. Osaleja sai siis lõhna ja tekstuuri abil mõistada mis ainetega tegu. Millega värviti: teepakk, mango jogurt, ploomimoos jne. Töötoa lõpus sai näha oma “pilti”. Pildist olulisem ilmselt oli tunne, mis toimetamise ajal tekkis. Tundeks olid ilmselgelt rõõm ja rahulolu.

Savitöötoas tundus samuti olevat palju rõõmu ja nalja. Õpetaja Riina kogemus: “Osalesin Reggio festivalil savi töötoas ning see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde. Mulle meeldis eriti see, et töötoa eesmärk ei olnud lihtsalt “teha valmis üks asi”, vaid keskenduda kogu protsessile ja selle kogemisele. Juhendaja rääkis rahulikult ja põhjalikult lahti, miks ja kuidas lastega loomingulisi tegevusi teha ning kui oluline on anda ruumi muutumisele, katsetamisele ja loo tekkimisele.

Protsess algas savist muna voolimisest.  Seejärel hakkas muna muutuma tibuks ning edasi juba kukeks või kanaks.  Töö käigus venitasime, muutsime ja kujundasime oma savi pidevalt ümber. Väga huvitav oli kogeda, kuidas algne ese ei olnud oluline kui “valmis töö”, vaid oluline oli selle teekond ja muutumine.

Kõige kõnekam osa minu jaoks oli lõpp, kui kõik savist tegelased pandi kokku üheks ühiseks “kukesupiks”. Keegi ei hoidnud oma tööst kinni ega tundnud kahju sellest loobuda. See andis väga hästi edasi mõtte, et looming ei pea alati lõppema valmis eseme säilitamisega — oluline võib olla hoopis ühine kogemus, protsess ja lugu, mis selle ümber tekib.

Vahel ei ole tähtis tulemus, vaid see, mida laps loomise käigus kogeb, avastab ja läbi mängib.  Teine tegevus keskendus grupitööle, kus iga osaleja täiendas ühist loomingut oma ideede ja detailidega. See tõi hästi esile koostöö, usaldamise ja ühise loomisprotsessi olulisuse.”

Võtame festivali kokku õpetaja Svea sõnadega: “Mulle meeldis väga selle festivali õhkkond. See oli kodune ja pingevaba. Veel meeldisid mulle asjatundlikud ja praktilistel kogemustel põhinenud töötoad ja ettekanded. Soome lektoreid oli ülihea kuulata ja nende mõnus huumor mõjus hästi.

Ka festivali korraldus oli väga hea ja kõik oli lihtsasti arusaadav. Aitäh selle eest!”

Tõesti, suured tänud kõigile korraldajatele!