Inimeste ja loomade erinevad liikumisviisid ja joonistamine loomaks kehastununa.

Sügisel alustasime uute sõimelastega. Aastaplaane seades ei osanud kuidagi ennustada kui kiiresti lapsed kohanevad. Üsna kohe oli selge aga see, et on mitmeid lapsi, kellel kõnet suurt pole. Seega olid paljud meie tegevused seotud ja saadetud loomahäälte imiteerimisega. Loomad ja loomahääled on ikka see, mis kohe kutsub sõimelapsi kaasa häälitsema, kaasa liikuma.

Jaanuaris oli mul võimalus osaleda Segni Mossi koolitusel ”Glitter”, mis tutvustab viise, kuidas kunst ja joonistamine viia nende lasteni, kes arvavad, et nad ei oska joonistada, kel on negatiivsed kogemused kunstiga, kellel on nö joonistamistrauma. Koolitusel tutvustati, kuidas põhikooli lapsi kunstiga sõbraks saama aidatakse. Keskendutakse kehalisele liikumisele, joone jätmine paberile on kõrvalsaaduseks, mida hiljem koos analüüsitakse. Oluline on kaaslaste tegevuse jälgimine, mis aitab protsessi pikendada.

Tuli mõte katsetada mõnd koolitusel kogetud tegevust sõimerühma lastega. Selge see, et päris samal moel tegevust läbi viia ei ole võimalik kui põhikoolilastega. Sõimelapsel suure tõenäosusega veel joonistamisest traumat pole, kuid mõni laps adub siiski selgelt, et ta pliiatsiga ikka kõike nii hästi teha ei oska kui suur inimene. Mõni teadvustab ka, et kaaslaste seas on lapsi, kel ilusad pildid kuidagi eriliselt kergelt tulevad. Arvasin, et neile lastele võiks Segni Mossi joonistamisharjutused kasuks tulla, liikudes ja nt loomaks kehastudes kõik muud mõtted hajuvad.

Kuna oluline oli kehaline liikumine, siis selleks tuli sõimelapsi kõige pealt liikuma panna. Alustasime liikumisviiside ampluaa laiendamisega. Hakkasime uurima, millistel erinevatel viisidel inimene saab liikuda ja proovisime mida võimalik ise ka kogeda või imiteerida. Rühmaruumis ja peeglisaalis takistusraja ehitamine ja läbimine, pallimäng õhupallidega, riiskottidega. Kangameres ujumine ja paadisõit ning kalaks moondumine. Merekaldale kividest ranna ehitamine, kus kivide peal kõndimist harjutada.

Õues proovisime kõike, mida loodus pakkus: sügavas lumes sumpamine, konarlikul teel kõndimine, mäest ja trepist üles ronimine, mäest alla laskmine/ rullitamine, kõikuva silla ületamine, tasakaaluköiel liikumine, lumeinglite tegemine, kelgusõit, jääl uisutamine (saabastega), iganädalane veidi pikemate vahemaade läbimine.

Samuti uurisime, mil moel loomad liiguvad. Seni oli keskendunud pigem loomade häältele ja teada-tuntud loomade liikumisviisidele. Kuid nüüd võtsime loomade liikumisviisid tõsisemalt ette. Vaatasime õppevideoid loomadest ja proovisime nende liikumisviise matkida. Esiti toas, kuid lapsed kehastusid meeleldi loomadeks ja liikusid loomadena isegi õues vabamängu ajal. Vaatasime, kuidas liigub kotkas, kuidas koolibri, kuidas uss, vihmauss, anakonda. Kuidas liigub känguru, lõvi, tiiger, gepard, karu, jääkaru, hüljes, kala, meduus, kalmaar jne, jne.

Ühel hetkel tundus, et kõik on oma keha liigutamises piisavalt vabad ja oleme valmis paberile jooni jätma.

Panime põrandale paberi maha, et oleks nagu üks basseinirada maas. Vaatasime veel kord mõnd õppevideot loomade liikumistest ja igaüks proovis järele nt lehm libedal jääl, siga poris püherdamas, anakonda end rullikeeramas ja siksakitades liikumas. Algne plaan oli, et iga laps mõtleb, milline loom tema tahab olla ning mil viisil tema siis raja läbib. Plaanisime, et laps läbib raja üksinda ning teised jälgivad.  Sõimelastega see aga ei toiminud. Kõik tahtsid koos liikuda. Üks laps tegi ees ja teised tegid tema järgi kuni kõik said ettenäitajaks olla. Seejärel andsime ette ühe looma, kelle liikumist igaüks vabal moel imiteeris. Sõimelastega toimis konn paremini kui mõni muu loom (nt kaheksajalg), kellel nii kindlat üldteada liikumisviisi pole välja kujunenud.

Lõpuks sai iga laps kriidi kätte ning siis oli ülesanne jätkata loomana liikumist ja jätta põrandale jälg. Õpetajad oma küsimustega suunasid lapsi mõtlema, mis lugu nende loomaga seal paberil juhtub. “Rebane hiilib ja ajab konna taga”. Suuremate lastega järgneks saadud joonte vaatlus ja vestlus, millised jooned  tekkisid (kirjeldada, sõnavara laiendamine) ja miks, mida loom võis tunda sel ajal kui teatud tüüpi joone maha jättis. Sõimelastega lõpetasime tegevuse väikesele paberile looma joonistamisega.

Laps ise valis, millist looma ta joonistab. Hiljem kui algselt põrandal olnud paber seinale oli kleebitud, paigutasid lapsed oma loomad neile kõige sobilikkumasse tundunud kohta.

Seejärel tegime jällegi nö kuiva trenni erinevaid liikumisviise kasutades ehk retked lumes, tants jääl jne. Ühekorra viisime veel läbi kriidiga paberile joonistamise tegevust. Inspiratsiooni käisime otsimas raamatukogu loomaraamatutest, et kelleks keegi veel kehastuda sooviks. Sel korral asetasime põrandale 2 paberi riba, et kõigil oleks ruumi ühel ajal põrandal keereldes ja pööreldes joonistada. Sel korral hakkasid lastel tekkima pikemad lood. Tegevuse käigus vahetati kriite, eri värvi kriidi kasutamine muutis tegelaskuju. Rohelise kriidiga tegutses konn, punasega rebane.  Rebane ajas konna taga, hunt jänest ja metsa ilmus kuskilt auto. Seda imet jälgisid vihmaussid, krokodillid ja jõehobud, kuskil lendles liblikas.

Nüüdseks on esimene paarisjoonistamise katsetus tehtud. Esimene katsetaja vehkis kepiga niisama. Proovis lahtist kriiti nö vardasse ajada. Läks veidi aega ja suunamist, et laps aru saaks, kuidas vahendiga jälge paberile jätta. Hiljem proovijaid lisandus, paaristöö hakkas sujuma, mõni laps oskas kohe eset ettenähtud viisil kasutada. Kujunesid isegi kolmikud. Kuid kahjuks väga pikalt esimesel korral lapsed töövahendid kasutada ei saanud, sest kriit ei pidanud nii suurele koormusele vastu. Kriit murdus ära ja jätkamine ei olnud võimalik.

Kuna aga joonistushuvi oli olemas, siis kasutasime tavalisi kriite ja lapsed joonistasid klassikalisel moel. Võrreldes varasemate kordadega oli näha keerukamaid jooni. Tekkisid liblikatiivad, vedrujoon.

Mida õppisime tegevuse käigus? Teada on, et nii väikestel lastel tahteline tähelepanu puudub ning hea on kui tegevuse käigus keegi nende tähelepanu ei hajuta kõrvaliste tegevustega. Samas võivad ka sõimelapsed püsida tegevuses väga kaua kui see tegevus neid täielikult endasse haarab. Ning loomad on kindlasti teema, mis väikesi lapsi kaasa haarab.

MIKS LOOMAD? – inimese kõne areneb läbi loomahäälte matkimise. Kuna rühmas mitmeid lapsi, kes vajavad logopeedilist toetust, siis oleme tihti kasutanud tegevusi läbi loomade.

MILLEKS LIIKUMINE?        LIIKUMINE = PAREM ÕPIVÕIME, PAREM ELUKVALITEET.

Liikumine teeb tuju heaks.  Enesetunne kauem parem.  Laste liikumine on aktiivne mäng, mängida on tore osavatel.

Cathrine de Lange New Scientist kaasautor: Liikumine on üks vähestest teguritest, mis võib stimuleerida uute ajurakkude teket. Seda eriti ajukoore piirkondades, mis on olulised õppimise, mälu ja meeleolu jaoks. Sportimisel tekib ajus keemilisi ühendeid, mis hõlbustavad uute ajurakkude omavahelist suhtlemist.