Vahetult enne uue õppeaasta algust avanes mul võimalus osaleda Kolahoovi ja mängutoetajate koolitusel. Kuigi artikli kirjutamise mõte tekkis juba siis, võtsin endale teadlikult aja. Tundsin, et pelgast vaimustusest ei piisa – tahtsin enne oma kogemust päriselt läbi elada, katsetada ja mõtestada. Soovisin näha, kuidas ideed päriselus toimivad, kui palju annab neid lasteaia keskkonda tuua ning milliseid emotsioone ja ka küsimusi need tekitavad. Alles siis, kui kogemus oli saanud sisu ja sügavuse, tundus õige hetk sellest ka kirjutada.
Esmapilgul võib sõna kola kõlada argiselt või isegi väärtusetult, kuid juba esimestel hetkedel sai selgeks, et siin ei räägita asjadest, vaid tähendustest. Kola ei ole iseenesest midagi – see muutub millekski alles siis, kui keegi temaga midagi teeb. See mõte haakus Reggio Emilia tegevuskultuuri keskse põhimõttega, mille kohaselt on laps aktiivne tähenduse looja ning keskkond toimib „kolmanda õpetajana“. Objektidel ei ole fikseeritud tähendust, vaid see sünnib lapse ja keskkonna vahelises dialoogis (Rinaldi, 2006).
Koolitusele eelnenud ülesanne tuua kodust kaasa üks üleliigne ese lõi selle mõtte jaoks väga selge pinnase. Kui esemed said ühele lauale kokku, muutus „prügi“ millekski muuks: nõuderest, kahvlitest tehtud tuulekell, retro puidust kast, lapse varamust leitud oks, merest uhutud puit jm – näited, mis illustreerivad selgelt, et „kola“ on avatud võimalustega ressurss, mille tähendus ei ole seotud varasema otstarbega, vaid sellega, mida keegi suudab neis näha. Just selline mitmetähenduslikkus on lahtiste materjalide ehk loose parts mängu keskne idee. Teadusuuringud kinnitavad, et selline mäng toetab lapse loovust, kujutlusvõimet ja probleemilahendusoskust, sest materjalidel ei ole ette antud funktsiooni ning laps peab ise looma tähenduse (Spencer jt, 2019).
Veelgi kõnekam oli ülesanne, millega koolitust alustati: „meenuta enda lapsepõlves mängitud mänge“. Küsimus „millised need olid?“ tõi esile värvikireva rea vastuseid – raamatute lugemisest ja onnide ehitamisest kuni majade katustel turnimise ja salaradade avastamiseni/loomiseni. Need ei olnud valmis mängud, vaid loodud maailmad. Kui need mälestused panna kokku koolitusele toodud „kolaga“, jõudsin küsimuseni: kuidas ja kas saan tuua kolahoovi lasteaia keskkonda? Eriti kuna see võib esmapilgul täiskasvanute jaoks korratu, juhuslik ja pisut ebaturvaline välja näha?
Koolitus pani meid lasteaiaõpetajatena vaatama ka rühmaruumi uue pilguga. Küsisime endalt, milliseid materjale lastele igapäevaselt toas toimetamiseks pakume, kuidas need nende mängu toetavad ja 
millised neist võimaldavad lastel ise luua ning katsetada. Tõime rühma ühendatavaid torude juppe, kive, puupakke, väikseid kaablirulle, vanu kupleid, tühje topse, volditavad suured madratsid jm. Pöörasime tähelepanu sellele, kuidas kujundada keskkonda nii, et pakutavad materjalid haaraksid laste tähelepanu, soodustaksid koosmängu. Lisaks rikastasime tubast keskkonda, et see võimaldaks kolahooviga sarnaseid enda proovile panemise võimalusi toas, luues erinevaid tasandeid – vana narivoodi muutsime onniks, kuhu lapsed saavad mängida all kui ka ronida üles; kohandasime mängulauda nii, et sellele saab ka alla ronida ja muutsime mängualaks rühma aknalauad. Nii tekkis mitmekesine ja loominguline mänguruum, kus lapsed saavad katsetada, ehitada ja liikuda, tuues seeläbi kolahoovi põhimõtte rühmaruumi.
Just siit avaneb kolahoovi mõte – lahtiste, sageli taaskasutatud ja mitmetähenduslike materjalidega mänguala, mis tekitab täiskasvanutes vastakaid tundeid. Ühelt poolt nähakse selles loovust ja sügavat õppimist, teisalt kardetakse turvalisuse pärast. Tegelik küsimus ei ole aga selles, kas selline mänguala sobib lasteaia õuele või tuppa, vaid kuidas seda teadlikult ja professionaalselt rakendada. Uuringud näitavad, et lahtiste materjalidega mäng suurendab laste füüsilist aktiivsust, toetab sotsiaalset suhtlust ning arendab iseseisvust ja enesekindlust (Spencer jt, 2019; Brussoni jt, 2021). Samuti on leitud, et just selline avatud ja muutlik keskkond soodustab kognitiivset paindlikkust ning loovat mõtlemist rohkem kui fikseeritud funktsiooniga mänguvahendid (Cankaya jt, 2023).
Muutlikud ja mitmetähenduslikud materjalid kutsuvad last iga liigutust teadlikult hindama. Kui valmis mänguväljakul muutub liikumine kiiresti automaatseks, siis kolahoovis tuleb lapsel kohandada tegevusi oma võimetele vastavaks. Turvalised väljakutsed õpetavad teda oma piire tunnetama ning kujundavad sisemist ohutunnet ja eneseregulatsiooni. Riskimäng ei tähenda hoolimatust, vaid võimalust kogeda mõõdukat ebakindlust turvalises raamistikus. Teadusuuringud kinnitavad, et riskimäng on seotud parema vaimse heaolu, kõrgema enesekindluse ja parema toimetulekuga väljakutsetega (Brussoni jt, 2021).
Just seetõttu on oluline eristada kolme mõistet: risk, ohtlik olukord ja oht.
- Riskisituatsioonis (nt tasakaalu hoidmine ebastabiilsel pinnal; lapsed jooksevad toas mänguhoos) suudab laps olukorda ise hinnata ning õpetaja ei sekku, vaid toetab küsimustega või kokkulepete meenutamisega, näiteks „Kuhu sa järgmise jala paned?“ või „Mis aitab sul tasakaalu hoida?“; „Mis sa arvad, kuidas me saame mängu jätkata, aga nii, et oleks turvaline?” või „Toas kõnnime.”.
- Ohtlikus olukorras (nt laps püüab tõsta liiga rasket eset; ronib kõrgemale, kui suudab hallata; laps seisab kelgumäe all, kui teised lasevad liugu), kus lapse oskused ja tegevus ei ole tasakaalus või oht võib realiseeruda, sekkub õpetaja ning suunab last mõtlema alternatiividele, näiteks „See tundub väga raske. Kuidas me saaksime seda koos või teistmoodi liigutada?”, „Kas sa tunned, et su jalad on siin kindlalt?, „Kuhu sa võiksid minna, et keegi sulle otsa ei sõidaks?”
- Oht (nt lahtine nael konstruktsioonis; klaasikillud; katkine asi, mille sees on terav osa; lahtine konstruktsioon, mis võib ümber kukkuda; mädanev laud) on seevastu varjatud või ettenägematu tegur, mida laps ei saa ise hinnata ja mis tuleb koheselt eemaldada.
Selline raamistik aitab õpetajal teha teadlikke otsuseid ning loob aluse lapse ohutaju kujunemisele.
Kolahoov toetab lapse arengut terviklikult. Füüsiliselt arendab see tasakaalu, jõudu, koordinatsiooni ja kehatunnetust. Kognitiivselt toetab see planeerimist, põhjuse-tagajärg seoste mõistmist ja loovat mõtlemist. Sotsiaalselt loob see loomuliku vajaduse koostööks, rollide jagamiseks ja läbirääkimisteks. Emotsionaalselt aitab see lapsel kogeda eduelamusi, tulla toime hirmu ja elevusega ning õppida oma piire tunnetama. Need mõjud on kooskõlas teadusuuringutega, mis rõhutavad lahtiste materjalide mängu positiivset mõju nii sotsiaalsele kui ka emotsionaalsele arengule (Spencer jt, 2019; Cankaya jt, 2023).
Praktilise näitena kerkis selline mänguala TERAKEse lasteaia hoovile eesmärgiga kutsuda kõiki lapsi koos toimetama, sõltumata rühmast. Sinna said teadlikult valitud lahtised, mitmetähenduslikud ja taaskasutatud materjalid – lauad, kastid, torud, kangad, köied, rehvid, euroalused, kaablirullid, oksad ja muud ehitamiseks sobivad vahendid. Sealhulgas kutsusime lapsevanemaid üles tooma mänguks materjale ning esemeid, mis neil kodus kasutust enam ei saanud. Need ei andnud lapsele valmis mängu, vaid nemad olid otsustajad, loojad ja ehitajad. Täiskasvanu roll oli vastutada turvalisuse eest, märgata kohti, kus eri vanuses hoovi kasutajad vajavad lisaelemente, mõelda välja viise, kuidas toetada laste ideede teostamist (sh leida vajalikud tööriistad ning õpetada turvalisi võtteid erinevate tööriistade kasutamisel) . Põhikonstruktsioon on jäänud samaks, kuid ülejäänud keskkond on pidevas muutumises vastavalt laste ideedele. Kord on see olnud laev, siis loss, reisilennuk, kohvik, vangla jm. Lapsed on katsetanud ja uurinud, mis heli torud teevad või turninud nendel nagu ahvid.
Sellise mänguala loomisel on kõige olulisem koostöö täiskasvanutega. Õpetaja roll muutub – vähem keelamist ja rohkem vaatlemist, küsimist ja suunamist. Oluline on luua ühised kokkulepped ning pakkuda selge raamistik risk– ohtlik olukord– oht eristamiseks. Samuti aitab õpetajaid teadmine, et selline mänguala vähendab sageli väiksemaid õnnetusi, sest lapsed on tähelepanelikumad ja tegutsevad teadlikumalt. Lapsevanematele on oluline teadmine, et kõik materjalid on üle vaadatud, varjatud ohud eemaldatud ning lapsi ei jäeta kunagi järelevalveta.
Kola on ühele prügi, teisele aare – ja lapse jaoks on see maailm, mida ta saab ise luua.
Kasutatud kirjandus: Brussoni, M., Olsen, L. L., Pike, I., & Sleet, D. A. (2012). Risky play and children’s safety: Balancing priorities for optimal child development. International Journal of Environmental Research and Public Health, 9(9), 3134-3148.
Cankaya, O., Rohatyn-Martin, N., Leach, J., Taylor, K. & and Bulut, O. (2023). Preschool Children’s Loose Parts Play and the Relationship to Cognitive Development: A Review of the Literature. Journal of Intelligence 11(8),151.
Rinaldi, C. (2006). In dialogue with Reggio Emilia: Listening, researching and learning. Routledge.
Spencer, R. A., Joshi, N., Branje, K., McIsaac, J. L., Cawley, J., Rehman, L., Kirk, S. F. L. & Stone, M. (2019). Educator perceptions on the benefits and challenges of loose parts play in the outdoor environments of childcare centres. AIMS Public Health, 6(4): 461–476.
