Mõtisklusi Rupert Sheldrake raamatust “Kuidas minna edasi”.
Miks meile meeldib mängida? Miks meile meeldib liikuda? Miks lastele meeldivad liikumine ja mängud?
Ilmselt pole palju inimesi, kes mitte kunagi poleks sportinud. Palju on neid, kes on tee spordini leidnud lapseeas. Suure tõenäosusega liiguvad nad hoogsalt ka oms edaspidisel eluteel. Palju on ka neid, kes liikumisrõõmud või/ja -kasud leidnud hilisemas eas. Millistel põhjustel me siis liigume ja liigutame end?
Seda, et liikudes saab osavamaks ja tugevamaks ja vastupidavamaks, teame kõik. Veidi vähem on neid, kes teavad, et liikumine teeb ka targaks. Hoopis huvitav on aga see, mida arvab spordist ja liikumisest briti biokeemik Rupert Sheldrake, kes ühendab vaimsed otsingud teadlase vaatepunktiga.
Enamuse inimeste arvates ei ole sport vaimne praktika. Hoolimata sellest on tänapäevastes ilmalikes ühiskondades erinevad spordiharrastused kõige tavalisem viis, mille abil inimesed kogevad täieliku kohalolu kaudu saavutatavat enesetranstsendentsi ehk inimkogemuse ja tunnetuse varal vahetult mitte hõlmatavat ja tunnetatavat reaalsust.
KOHALOLU
Juhul kui mediteerija meel mediteerimisel ringi rändama hakkab ehk kohalolutunne hetkeks kaob, ei juhtu sellest suurt midagi. Teisiti on lood kohalolutundega spordis. Sajakilomeetrise tunnikiirusega mäest laskuv suusataja peab olema täielikult keskendunud oma sooritusele, sama kehtib paljude muude tegevustega tegelejate kohta nagu jääl sõitev jalgrattur, ilma ohtusköieta kaljuronija, hirvekütt jne jne. Arvata võib, et midagi sellist kogeb ka laps kui ta umbes ühe aastaselt oma esimesi samme tegema hakkab. Ega see kõndimisoskus tule kellelegi lihtsalt kätte, no või siis jalga. Proovin ja kukun, proovin ja kukun. Miski meie sees paneb meid edasi harjutama. Kukkumine on alati valus, igaühele. Vanarahvas teadis juba öelda, kes ei kuku, see ei õpi!
Täielikku kohalolu saab meie kliimas igaüks tunda, kui julgeb jäisel kergliiklusteel rattaga sõita või kõndida. Sadulasse istudes on sõitja iga keharakk tunnetamas olukorda, valmis hetkega reageerima väiksemalegi ratta kaldele keskteljest eemale ning mis peamine, peas ei ole ühtegi muud mõtet peale tee seisukorra jälgimise ja keha tunnetamise.
Võib-olla see kohalolekutunde nautimine panebki üht inimest, olgu ta noor või vana, nautima uue tegevuse õppimist.
VOO KOGEMUS ehk TSOONI jõudmine
Vaimsete kogemuste esinemist sportimisel seletatakse sellega, et sportlikus pingutuses keskendub inimene käesolevale hetkele, mitte muredele, ärevusele, kahetsusele ja teistele sundmõtetele. Meditatsioon aitab tajuda hetke, kuid sport võimaldab seda kiiremini ja mõjusamalt, kuid erineval viisil. Spordis tajub inimene enda osalust üleüldises voos ja ollakse sõna-sõnalt liikumises.
Füsioloogilises plaanis on õndsust või enesetranstsendentsi kogeda võimaldavad spordi aspektid, seotud teatud hormoonide (adrenaliin, testosteroon) ja aju neurotransmitterite (dopamiin) kõrgendatud tasemega. See ei tähenda, et spordi spirituaalne pool piirdub ainult bioloogiaga. Sportlikud harjutused aitavad inimesel saavutada keha ja vaimu ühtsuse, millest tavaolekus ollakse võõrdunud.
Mitmed uuringud on näidanud, et inimesed hindavad oma kogemust tegutsemisest kõige paremaks siis, kui on pingutanud oma keha ja vaimu äärmise piirini, et saavutada midagi väärtuslikku. Inimene on sel hetkel oma tegevuses täielikult fokusseeritud. See kehtib nii kunstnike, sportlaste, muusikute, maletajate kui ka kirurgide kohta. Kõik katsealused tundsid end kõige paremini, kui näitasid üles meisterlikkust ning olid keskendunud ja süvenenud.
Tsooni jõudmist aga võivad takistada apaatia ja tüdimus, juhul kui ülesanne on liiga lihtne või siis ärevus, juhul kui ülesanne on liiga keeruline. Ehk ülesanne peab olema tegutsejale piisava raskusastmega.
Kohalolekutunnet tugevdab sport eriti mõjusalt, kuna spordis on selged eesmärgid ja tagasiside. Kunstiloomingus on eesmärgid hägusamad, iga kunstnik peab need enda jaoks ise püstitama.
Sama kehtib ka laste puhul, kes naudivad liikumist ja sportmänge juhul, kui tegevused on neile sobiva raskustasemega. Üle oma varju ei ole mõtet kellelgi hüppama hakata. Sõimelapsele võib piisavat rahulolu pakkuda juba uue spordivahendiga tutvumine.
KIIRUS
Üheks levinud kulgemisseisundi saavutamise viisiks on liikumine suurel kiirusel. Arvatakse, et enamike inimeste esimesed kiiruskogemused pärinevad unenägudest, mitte füüsilisest reaalsusest. Nii laste kui ka täiskasvanute juures on väga sagedased unenäod, kus end lendamas nähakse. Füüsilises reaalsuses on enamiku jaoks ilmselt esimeseks kiiruse kogemuseks rattaga mäest alla kihutamine või siis kelgutamine mäest alla. Tihtipeale ei ole kiirus nii kõditav, kui see sõltub ainult inimese enda lihasjõust (nt jooksmine, ujumine). Palju põnevam on, kui inimest paneb liikuma mõni muu jõud, mida ta suudab kontrollida.
Kiirusega kaasnev elevus on seotud äärmise keskendatuse ja hetkes püsimisega, sest väikestel vigadel võivad olla rasked tagajärjed.
Lasteaias näeme samuti, et mäest alla laskmine, olgu kelguga või ilma, ei jäta kedagi külmaks. See on tegevus, mis haarab lapse endasse. Kui juba on tegevusega alustatud, siis vabatahtlikult keegi ei lõpeta. Rattasõit nõuab rohkem oskusi ja eelnevat harjutamist kui kelgutamine. Rattaga mäest alla kihutamiseni lasteaias käijad sageli ei jõua, kuid rattaga võidu sõitmist tuleb ette küll. Kõige sagedamini väljendub kiirusearmastus laste juures siiski jooksmise kaudu. Kes on kiirem? Lõputud tagaajamismängud ning kullimängude variatsioonid. See tundub olevat eksistentsiaalselt oluline küsimus.
GRUPIVAIM
On täheldatud, et meeskonnaaladel mängivad üksikud sportlased omavahel nii hästi kokku, et seda ei saa selgitada ei õnne, juhuse ega omavahel jagatud märguannetega. Võistkonnad on sotsiaalsed grupid, mille üksikutest liikmetest saab ühtsete eesmärkidega organism. Kuid mitte kõikide indiviidide vahel ei teki mõjusat sidet ja mitte kõik võistkonnad ei toimi ühtse organismina. Telepaatiline side tekib, kui üksikute mängijate kindlustunne neid vastastikku nakatab. Tunne kaob, kui sportlased on väsinud.
Rupert Sheldrake väidab, et grupisisene telepaatia on osa meie evolutsioonilisest pärandist. Selle juured viivad loomakarju, kala- ja linnuparvi koordineerivatesse ühisväljadesse. Grupivaimu printsiibid valitsevad mitte ainult võistkondi, vaid ka nende toetajaid ja fänne. Kõiki neid ühendavad jagatud emotsioonid, mida tugevdavad ühine laulmine, skandeerimine, laulmine ja liikumine.
Ühine eesmärk loob grupivaimu samal moel ka laste seas. Kellele ei meeldiks jalgpall? Kui grupil lastel on tekkinud soov jalaga palli taguda, siis ei pidurda neid miski, ei poriloigud väljakul ega külm ilm. Arvata võib, et grupivaim ja võidutahe on see, mis sunnib last poriloiku pikali viskama ja märgade riietega ikka edasi mängima ning unustama vahel vanemate soovitused mitte oma riideid määrida. Emotsioonid, lahkhelid ja võidujoovastus on üleelusuurused ka lasteaias aset leidnud mängudes.
IDAMAISED VÕITLUSKUNSTID
Idamaised võitluskunstid on vaimsete praktikate ja traditsioonidega seotud otsesemalt, kui muud spordialad teistes kultuurides. Neis rõhutatakse energiavoo (chi, qi, ki, prana) tähtsust. Läänes peetakse keha pigem masinaks, mis peab olema hästi õlitatud, hästi tangitud ja hästi hooldatud. Võitluskunstide koolkonnad rõhutavad, et tegelikuks vastaseks, kellest meil jagu tuleb saada, oleme me ise koos oma hirmude, pettumuste js ettekujutustega. Treeningul on eesmärgiks mitte kasutada keha lihasjõudu mehhaaniliselt, vaid elada oma füüsilised liigutused enne nende sooritamist vaimusilmas läbi. Energiat (chi) tuleb suunata kavatsuse abil, mis seejärel võtab keha juhtimise üle. Oluliseks peetakse ka vastase järgmise liigutuse intuitiivset etteaimamist. Enesekaitse osas on oluline oskus agressiooni vaos hoida ehk luua õhkkond, kus kallaletungija kaotab oma agressiivse impulsi.
Võitluskunstide harrastamiseni lasteaiaeas enamasti ei jõuta, kuid agressiivseid impulsse, mida neutraliseerida, jagub. Täiskasvanutena saame mõelda aga küll, kuidas luua keskkonda, kus agressiivsust oleks vähem.
SOOVITUSED SPORDI SPIRITUAALSE POOLE KOGEMISEKS
Spordis tekib kaasahaaratuse tunne ainult siis, kui inimesel on piisavad oskused. Tuleb tunda end kindlalt selles, mida tehakse, kuid tegevus peab olema siiski piisavalt väljakutseid pakkuv. Kui on vajalikud oskused väljaarendatud, siis saabki kogeda spordi pakutavat õnnist meeleseisundit. Oskuste arendamise algetapis on vaja tahet ja võimet pingutada. Kes tahab sellest osa saada, sel tuleb harjutada. Harjutamine teeb meistriks. Meistrina saabub tasu ehk nauding oma oskustest ja hea sooritusest. Harjutatav ala ei pea olema füüsiliselt raske, kuid see peab nõudma mingeid oskusi. Lauatennis viib sama hästi soovitud meeleseisundisse kui tennis, aga see ei ole nii väsitav.
Vähem tähtis pole spordivõistlustele kaasaelamine, läbi mille saab samuti kogeda spordi spirituaalset poolt. Kõige parem on kohapeal kaasa elada nendele hetkedele, kui sportlased on hoos ja pealtvaatajad neile ennastunustavalt kaasa elavad. Sellistel hetkedel unustatakse iseenda probleemid ning kogetakse ühiseid rõõmu- ja pettumusmomente.
Ja nüüd kui kõigil tee õnneni teada, siis mis muud kui ketsid jalga, lapsed seltsi ja õnneteele sammuma!
Tsiteerides Kristjan Porti: “Liikumine on kõige efektiivsem ja süstemaatilisem heaolu ja tervise parandamine. Isegi siis kui inimesed vananevad ja haigestuvad.”