Öeldakse, et inimene õpib kogu elu. Tegelikult õpime isegi „enne elu“. Õppimine algab inimese elus juba enne sündi. Looteeas õpime tundma pereliikmete hääli, eristama muusikat ja muid helisid, isegi tundma lootevee kaudu maitseid. Varase ea õppimine on edasise elu teadmiste vundament, millele ehitame üles kogu oma ülejäänud oskuste ja teadmiste korrusmaja. Kui vundament on hästi laotud, edeneb edasine ehitamine ladusalt, maja tuleb kõrge ja mitmekesise ja põneva arhitektuuriga ning seisab kindlalt püsti.
Lapsevanema ja teadlasena väärtustan lasteaias toimuvat õppimist väga kõrgelt. Terakeses rakendatav Reggio Emilia lähenemine toetab iseseisva õppimisoskuse kujunemist, oskust ja tahtmist oma huvidega süvitsi minna, individuaalsete erinevuste väärtustamist ning igas lapses just tema tugevuste üles leidmist. Terakese laste alushariduse vundament põhineb seega enesekindluses ja rõõmus uutest teadmisest ja oskustest.
Huvitav on näha paralleele minu tööga teaduses. Teatavasti töötavad teadlased projektipõhiselt. Korraga võetakse ette üks või mõned huvipakkuvad teemad, millega minnakse süvitsi, laskmata endale enne ette kirjutada, kuhu oma avastusteekonnal välja võib jõuda. See avastus- ja otsiretk on iga kord nagu üks põnev seiklus. Võib olla ei tule seekord midagi välja, aga võib olla avastame hoopis midagi maailmamuutvat?
Samamoodi tegutsevad projektipõhiselt Terakese lapsed, ja see on hoopis midagi muud kui järgida etteantud õppekavasid ning rangeid tegevusplaane. Nii on iga uus teema seiklus, mille puhul ei oska ette aimatagi, kuhu see välja viib. Lastel, nii nagu ka teadlastel oma teadustöös, on sealjuures aktiivne roll suuna valimisel ja korrigeerimisel, et leida üles just see kõige põnevam rada. Selline, mis muudab nende maailma ja aitab hariduse vundamenti lisada järgmise toeka kivi.
Projekti- ja rõõmupõhise õppimise mõju näen selgelt oma kahes Terakese lasteaia kasvandikust pojas. Praeguseks neljandasse klassi jõudnud vanem poeg tuleb mängleva kergusega toime koolitööga ning õpib sealt kõrvalt lisaks projektipõhiselt süvendatult teemasid, mis talle hetkel huvi pakuvad. Tegelikult ei saagi ta aru, et õpib, ta lihtsalt uurib. Ei tee vahet, kas teemaks antiikmütoloogia, sõjandusajalugu või geograafia, kui olemas on oskus ise oma teadmiste rada ehitada ning seda mööda ette määramata suunas julgelt uutele seiklustele vastu astuda.
Ka kohe lasteaeda lõpetav noorem poeg on projektipõhisest õppest tiivad saanud. Saabudes lasteaeda nelja-aastasena teisest riigist, oskamata hästi isegi ennast eesti keeles väljendada, on ta tulnud pika tee, jõudmaks tubliks väikseks eelkoolilapseks. Neid projekte, mida ta nende kolme aasta vältel lasteaias, logopeedi kabinetis ja kodus ette on võtnud, ei jõua kokku lugedagi! Mõned neist lähevad kokku ettekujutusega „akadeemilistest“ teadmistest: planeedid, maakaardid, pealinnad-lipud, numbrid. Teised on aga ootamatud: erinevad multikategelased, pokemoni, Tartu tänavate nimed. Aga kõikidega minnakse sama suure õhinaga süvitsi.
„Teadusprojektid“ pole aga Reggio Emilia lähenemise korral käsil mitte ainult lastel, vaid ka õpetajatel. Iga laps on õpetajate jaoks eraldi projektiks, mida vaadelda, uurida, kirjeldada ja parimas suunas arenema innustada. Suuna määrab aga laps ise, õpetaja rolliks on teda sellel teel mõista, julgustada ja toetada. Lapsevanema jaoks on ülimalt liigutav näha ja tunda, et just sinu laps koos tema eripäradega on õpetaja jaoks huvitav, oluline ja põnev. Mis kõik tast saada võib, milliseid „teadmistemaju“ ta ehitama hakkab? Lasteaia aastate jooksul kogutakse lapse arengu kohta detailne informatsioon, mis ei jää alla parimale teadustööle. Selliste teadmiste peale on võimalik ehitada individuaalseid erinevusi arvesse võttev alusharidus.
„Ta on meile nii palju õpetanud,“ on lause, mida ma oma noorema poja õpetajate suust olen korduvalt kuulnud. Õppides õpetatakse, õpetades õpitakse. Õppija ja õpetaja rollid võivad minna aeg-ajalt vahetusse, kuid alati on olemas ühine rõõm üksteisest, maailmast ja kõigist neist mitmekesistest teadmistest, mida pakuvad meile loodus, inimühiskond ja inimtüüpide mitmekesisus.
Milline üldse peaks välja nägema õppimine? Kui kirjutada Google’i pildiotsingusse „õppimine“, näeme ridamisi pilte raamatute ja kirjatööde taga istuvatest lastest. See on aga väga kitsas lähenemine õppimisele. „Minu lapse klassis olevad rõõmuterakeste vilistlased ei ole väga head töölehtede täitjad,“ ütles mulle hiljuti üks lapsevanem, kelle laps just kooliteed alustas. „Nad on harjunud teistmoodi õppima.“ Tõepoolest, töölehed on väga kitsas lähenemine õppimisele. Reggio Emilia pedagoogika kohaselt on lastel õppimiseks ja enda ideede väljendamiseks „sada keelt“: õppida saab puudutades, vaadates, kuulates, liigutades, maitstes, avastades. Lapsed on sündinud teadlased, kes tahavad õppida katsetades, uurides ja järele proovides.
Õppimine on meile looduse poolt kaasa antud oskus ja on loogiline, et kõige tõhusamalt toimub õppimine siis, kui teeme seda vähemalt osaliselt nii, nagu meie esivanemad läbi aegade on teinud. Õppimine pole inimliigi eripära, ja kui loomariigis natuke laiemalt ringi vaadata, näeme, et olemas on kaks võimalikku õppimismeetodit. Esimeseks variandiks on individuaalne õppimine, katse-eksitus meetod. Näiteks võib lind proovida korduvalt nokaga tigu karbist kätte saada ja õpib lõpuks selgeks parima meetodi selle probleemi lahendamiseks. Teiseks võimaluseks on sotsiaalne õppimine – õppimine liigikaaslaste tegutsemist järgides. Nii õpivad näiteks linnud selgeks oma laulu. Ja inimlapsed õpivad nagu teisedki pisikesed loomad – katsetades ja jäljendades. Meie esivanematel polnud töölehti, oli aga võimalus katsetada ja jäljendada. Täpselt seda lastele Reggio Emilia lähenemine võimaldab.
Oma laste pealt näen, et Reggio Emilia meetodid töötavad. Mõlemad mu „rõõmuterakesed“ on laia silmaringiga, avatud suhtlejad, julged katsetajad, rõõmsad avastajad. Teadlasena tean ma aga, et kaks pole mingi tõsiseltvõetav valim. Seega otsisin teaduskirjandusest infot selle kohta, kas Reggio Emilia meetod tõepoolest töötab.
Teadusartikleid, kus Reggio Emilia meetodit on võrreldud teiste alushariduse meetoditega, on väga napilt. Ilmselgelt on sellist uuringut keeruline läbi viia, sest laiemasse kasutusse on see pedagoogika läinud alles viimastel aastakümnetel. Seetõttu ei ole kuigi palju lapsi, kelle edasise elu edukust me saaksime hinnata, sõltuvalt nende lasteaiaharidusest. Siiski leidsin ühe üsna hiljutise uuringu, aastast 2017, kus Reggio Emilia lähenemise tõhusust hinnati seal, kus seda kõige kauem rakendatud on – Itaalias Reggio Emilia linnas, kus see meetod peale II maailmasõda välja töötati.
Uuringus vaadati erinevaid elu „edukuse/ebaedu“ võimalikke näitajaid: tööhõive, sotsiaal-emotsionaalsed oskused, keskkooli lõpetamine, osalemine valimistel ning ülekaalulisus. Tulemuseks oli, et Reggio Emilia lapsed olid oluliselt edukamad lastest, kes ametlikku alusharidust ei saanud. Samas ei leitud statistiliselt olulist vahet teist tüüpi alushariduse saanud lastega. Selle teadustöö põhjal ei olnud vahet, kas laps sai lasteaias hariduse Reggio Emilia lähenemise või muu õppemeetodiga.
Autorid toovad aga välja, et nende kui välja jätta alushariduseta jäänud lapsed, ei erinenud kontrollgruppide (lapsed Reggio Emilia naaberlinnade lasteaedadest) alusharidus kuigivõrd Reggio Emilia lähenemisest. Nimelt olid kontroll-lapsed valitud lähedastest linnakestest, Reggio Emilia meetodi ideed aga levisid 90ndate Põhja-Itaalias kiirelt ühest lasteaiast teise. Vahed Reggio Emilia laste ning muud tüüpi haridust saanud laste vahel ei olnud seega piisavalt suured, et need nii suurt ja paljude tegurite poolt mõjutatavat tunnust nagu „elu edukus“ hinnates statistiliselt oluliselt välja paistaksid. Vähemalt mitte selle uurimuse põhjal.
Teaduslik lähenemine on põnev ja annab meile konkreetseid numbrilisi vastuseid. Teadlasena loodan seega, et tulevikus ilmub üha rohkem uurimusi alushariduse meetodite mõjust laste edukusele. On ju meie kõigi huvides, et tulevased põlvkonnad oleksid lahked, rõõmsad, targad ja terved. Lapsevanemana aga on mulle kõige olulisem teadmine, et minu laps on lasteaias hoitud, märgatud ja väärtustatud. Rõõmuterakeste õpetajate puhul pole mul viimases mitte mingisugust kahtlust. Mul on hea meel, et mõlemad mu poisid on olnud Terakese „projektideks“, ning saanud tänu sellele areneda just selles suunas, kus nende võimed kõige paremini välja tulevad. Vundament on laotud, jään põnevusega jälgima majade ehitamist.
Tuul Sepp, lapsevanem, teadlane
