Koolituskursus Reggio Emilias

09/20/2022

Läinud suve alguses osalesid 5 Tartu Eralasteaed Terake õpetajat rahvusvahelisel koolituskursusel Itaalias. Õppereis sai teoks tänu Erasmus+  õpirände projektile ning Hariduse Edendamise SA toele. Margit Lang, Ingrit Randpalu ja  Anette Avvald räägivad lähemalt, mida nad õpirändel nägid ja kuulsid ning milliseid muutusi tänu koolitusele plaanivad oma töös teha.

Kus koolitus toimus, kes osalesid, mida koolituspäevad sisaldasid, kuidas toimis korralduslik pool ja kes olid koolitajad?

Ingrit: Koolitus toimus Reggio Emilia linnas Loris Malaguzzi keskuses (Loris Malaguzzi International Centre). Osalejad (study group’s members) olid kokku tulnud üle maailma ja nad olid inimesed, kes tegelevad lastega, põhiliselt (lasteaia)õpetajad ja ka lasteaiajuhid. Enamus loenguid toimus auditooriumis, kus koolitajateks olid erinevad lasteaiatöötajad (pedagogista, ateljerista, lasteaiaõpetaja, sõimerühmaõpetaja, õpetajaabi, kokk) ja ka üks lapsevanem. Nad arutlesid ja rääkisid oma  tööpõhimõtete, kogemuste, projektide ja muu tööga seonduva üle. Iga kursusest osavõtja sai külastada ühte lasteaeda ja osaleda töötoas, mida juhendasid ateljeristad. Töötubade teemad: *Ray of light, *Digital landscapes, *In shape of clay, *Photography: points of view on the world. 

Margit: Lisaks toon välja ka mõned nimed, kes meiega 5-päevasel koolitusel põhiliselt vestlesid. Pedagogistad Daniela Lanzi ja Annalisa Rabotti. Kogemusi jagasid ka ateljaristad Matteo Bini, Filippo Chieli, Federica Castrico. 

Anette: Koolitus toimus 13-17.juuni 2022 ning rahvusvahelises õpigrupis oli 80 osalejat 25st eri riigist. Koolituspäevad olid sisukad ning nädala sisse oli põimitud palju erinevaid teemasid. Korraldusliku poole pealt olid olulisteks päeva osadeks ka lõuna- ja kohvipausid, mil julgustati osalisi kuuldu üle arutlema. Osalejatel oli võimalik ka koolitajatelt küsimusi küsida, seejuures kasutati aga veidi teistsugust lähenemist – küsimused koguti auditooriumist kokku ning seejärel võtsid koolitajad omavahel paar minutit aega, et arutleda, kes millisele teemale vastused annab. Selline lähenemine tõi sisse mitme erineva inimese vaatenurka. 

Mis on Sinu kõige eredam õppimiskogemus, elamus või kohtumine?

Ingrit: Mulle meeldis väga, et Reggio Emilia pedagoogika ja eelkõige tegevuskultuur väärtustab kõikide lasteaias töötavate inimeste panust lapse igapäevasesse tegevusse ja arengusse. Koolitajad kasutasid selliseid väljendeid “collegial thought, collective intelligence”. Viidati põhimõtetele, et iga lasteaias viibiv täiskasvanu on eeskujuks. Lapse päeva kujundamises osalevad kõik töötajad, nii lasteaiaõpetaja/sõimerühmaõpetaja, pedagogista, ateljerista, abiõpetaja, kokk, puhastusteenindaja kui ka lapsevanem. Väärtustatakse vajadust ja soovi anda tähendus sellele, mida tehakse, mitmekesisust õppimises, diskussiooni erinevate professioonide vahel ja koostööd kolleegide vahel. Erinevate professioonide kaasamine loob mitmekesisuse õppimises ja ka kultuurilises kontekstis. L. Malaguzzi on öelnud: “Tuleb luua olukordi ja situatsioone keskkonnas, mis aitavad lastel olla oma õpiprotsesside autorid ja loojad. Lasta lastel endal avastada, mitte anda instruktsioone, kuidas laps peaks tegema!” See on võimalikuks tehtud läbi kõikide töötajate ja ka lapsevanemate kaasamise. 

Margit: Mind isiklikult vaimustas ja inspireeris Filippo Chieli. Ta on muusikaharidusega ja töötab ateljeristana. Tema rääkis meile põhiliselt lapse kompetentsusest ja ateljee olemusest. Ateljee on koht, kus saab keskenduda. See on koht, kus materjalide abil on võimalik teemadega sügavamalt tegeleda, suhelda ning mõtestada kogetu ja tehtu üle. Nii Filippo kui ka teiste esinejate seas tuli välja, et lastele tuleb anda aega vaatamiseks. Lapsel lastakse ISE vaadelda ja uurida materjale või/ja vahendeid, näiteks muusikainstrumente. Ka L. Malaguzzi on öelnud “Me ei õpeta lastele seda, mida nad saavad ise õppida”. Lisaks on oluline liikumine erinevate “ateljeede” vahel, näiteks lapsed alustavad õues mõne objektiga (nt. puu) dialoogi ja hiljem tuleb saadud kogemus lastega toas olevasse ateljeesse kaasa, kus õues kogetu saab hoopis teise vormi ning õues oleva juurde saab alati tagasi minna ja ka seal tegutseda ning peale seda uuesti toas olevasse ateljeesse tulla . Samas on oluline ka mõista õpetaja rolli. Õpetaja on ikkagi see, kes aitab juhtida protsesse; aitab materjalide valikul; loob võimalusi; pakub lastele erinevaid materjale; teeb tõlgendusi;  annab raamid, aga laps loob sisu; on grupi mälu; mõtestab laste protsesse ja seda, kuidas nad õpivad ning maailmaga suhtlevad. Kui lapsel võimaldatakse ISEseisvalt uurida, avastada ja tegutseda, siis see laps saab kogemusi, et ta suudab, oskab ja teab. See laps on kompetentne ja ta suudab enda õppimist juhtida, teha valikuid, võtta eakohaselt vastutust ning õpetaja on nendes protsessides toetaja ja osaline. Vaatlemiseks ja uurimiseks aja andmise juures jäin ma mõttesse, et mõtle kui igav on maailm, kui täiskasvanu, näiteks õpetaja, ütleb ruttavalt ette kõik vastused ja ütleb, kuidas laps peab midagi tegema, kuidas laps pead uurima… See maailm oleks küll igav ja liialt ühe tooniga maalitud. Siinkohal meeldis mulle aus ja otsekohene Filippo väljaütlemine: “Lapsed on kompetentsed ja intelligentsed, vahel isegi rohkem kui täiskasvanud.” Selle väljaütlemise juurde käis ka üks lugu. Nimelt uurisid lapsed tšellot ning nad said ilma igasugu juhendamiseta instrumenti vabalt uurida. Pill oli projekti lõppedes endiselt terve ja sellega polnud mitte midagi juhtunud. Filippo laenutas pilli hiljem ühele õpetajale ja võite arvata, mis selle pilliga juhtus… õpetaja oli hoopis see, kelle juhtus pilliga väike õnnetus. Lapsed on kompetentsed ja ma loodan, et järjest enam täiskasvanuid usuvad ja arvavad seda samuti.

Anette: Mina tooksin märksõnadena välja koostöö ja jagatud vastutuse. Lasteaias on meie väga olulisteks koostööpartneriteks lapsevanemad, kellega koostöise suhte loomiseks on vaja pidevat ja avatud suhtlemist. Ühe lasteaia näitel toodi välja, et aastas saadakse vanematega kokku vähemalt 5-6 korral ning arutletakse näiteks ka projektitegevuste üle. Jagatud vastutuse all mõtlen sarnaselt Ingritile, et kui oluline on iga lasteaias töötav täiskasvanu. Iga lastega kokku puutuv täiskasvanu on lastele eeskujuks ning märkab lapses erinevaid külgi. Palju rõhutati kui oluline on täiskasvanute omavaheline reflekteerimine, arutlemine, kogemuste jagamine ning mulle jäi eredalt meelde sõnapaar “ühine teadmine – ühine kogemus”. 

 

Millised Reggio Emilia lähenemise põhimõtted või meetodid said Sinu jaoks arusaadavamaks ning mis jättis mõtteainet aruteludeks?

Ingrit: Sellel algaval õppeaastal alustan ma väikeste laste rühmas (2,5 ja 3,5 aastased). Minu jaoks oli väga huvitav, kuidas Federica Barbiero (lasteaia ja sõimerühmaõpetaja  Reggio Emilia munitsipaallasteaias) näitas filmi ja rääkis projektist ”Sõprus laste ja puude vahel”, mille oli läbi viinud 2 aastaste lastega. Ta rääkis projekti tekkeloost, mis sai alguse lähimast ümbrusest ning täiskasvanute ja laste mõtete vahelisest liidust. Federica rääkis, kuidas loodus on sisu, motivaator ja tähendus, mida tunnetatakse kogu kehaga. Projekti käigus õpetajad märkasid laste kommentaare, mõtteid, kritseldusi puudest. Lapsed täiendasid  üksteist mõtetega ja jagasid  oma isiklikke kogemusi. Õpetajad pakkusid lastele erinevaid pabereid, materjale ja pliiatseid kritseldamiseks ja märkasid sealjuures laste tegevust, kommentaare, kogemusi, emotsionaalset pagasit. Õpetajad püüdsid laste kogemusi kaardistada. Õppimine on grupiprotsess, aga see on subjektiivne. Õpetajad dokumenteerisid laste kritseldusi ja kommentaare, mida märkasid lastevahelises suhtlemises. Õpetajad dokumenteerisid kõige kohta – mida ja kuidas laps teeb, mida räägib jne. Minul kui õpetajal tekkis selles kohas küsimus: ”MIDA SELLE TEADMISEGA PEALE HAKATA???”, sest tihtipeale ei oska projektiga kuidagi edasi minna. Federica selgitas, et oluline on laste mõtetest olulise välja noppimine ja selle abil protsesside taaskäivitamine. Õpetaja võib täiesti vabalt lapse mõttest kinni võtta ja ennustada/aimata, millega võiks edasi töötada nende mõtete põhjal, mida lapsed väljendavad. Õpetajapoolne tõlgendus on täiesti lubatud ja isegi vajalik, muidu võibki protsess seisma jääda või lõppeda. Õpetaja peab võtma endale vastutuse ja eelkõige julguse ette kujutada/aimata oma tõlgenduse põhjal. Edasi saab õpetaja juba pakkuda lapsele erinevaid võimalusi enese väljendamiseks ja luua inspireerivat keskkonda, kus lapsed saavad oma ideid vormida erinevate materjalide abil. Iga joon ja jälg lapse joonistuses on teekond, kus laps avastab ja see jätab jälje lapsesse. 

Pedagoogiline dokumenteerimine on didaktiline tööriist, mis annab filosoofilist vaatepunkti ja alust aruteludele (nii lastele kui täiskasvanutele). See on ka tööriist, kuidas teha lapse õppimist nähtavaks. Kokkuvõtteks ütlen, et põhimõtteliselt teoorias ma sain aru, millest Federica rääkis, aga kuidas sellega praktiliselt niiviisi hakata tegelema, see tahab veel minupoolset mõtestamist. Eriti see protsesside taaskäivitamise asi.

Margit: Kuna olen juba varasemalt tundnud suurt huvi Reggio Emilia pedagoogilise lähenemise vastu, siis olen ka lugenud iseseisvalt. Tuttavaid teadmisi ja äratundmisi oli päris palju.Tunnen, et varasem teadmistepagas oli mulle toeks, et mõista ja veel paremini aru saada, mida meile prooviti edasi anda.


Kuigi laiemas mõttes on olulisi teemasid veelgi rohkem, mis mulle huvi pakuvad, aga hetkel olen keskendunud neist kahele. Minu isiklik uurimishuvi on ateljee mõiste defineerimine, Terakese keskkonnas ateljee arendamine ja ateljees olevate protsesside mõtestamine ning pedagoogilise dokumenteerimise sisu mõtestamine. Ateljee tähenduse mõistmiseks sain ma koolituselt mõned olulised mõtted, mida tahan lugejatega jagada. “Ateljees on rikkalikud kombinatsioonid ning võimalus luua ja olla loov läbi erinevate keelte” L. Malaguzzi.  Minu jaoks tähendab see seda, et ateljees on erinevas valikus erinevate omaduste, iseloomude, helide, toonidega ja võimalustega materjale, mille abil on lapsel võimalik ennast väljendada. Kuna keeli, mille kaudu ennast väljendada on sadu või rohkemgi, siis ei tasuks enda mõttemaailma piirata. Et ka õpetaja maailm muutuks laiemaks peab ta proovima ja katsetama ka ise erinevate materjalidega, et teada nende materjalide võimalusi ja potentsiaali. Mida rohkem õpetajad teavad erinevaid tehnikaid, mida rohkem on ta proovinud erinevate materjalide kombinatsioone, seda rohkem suudab õpetaja loomingulisemalt mõelda ja lastele võimalusi pakkuda. Näide enda kogemusest: Väga põnev on vaadelda, kuidas kaks last leiavad lisaks maalimisele, joonistamisele veel viise, kuidas loovalt enda keha liigutades ja muusikat luues väljendada taime kasvamise lugu või kujutada enda kehaga seda, kuidas lemmaltsi seeme kesta seest välja hüppab või kuidas kasvab oja-põrgukoerapuu. Mina õpetajana pakkusin lastele erinevaid kombinatsioone võimaldava keskkonna ja andsin aega, et lastel oleks võimalik uurida, katsetada ja ennast teistsugusel viisil väljendada.


Lisaks kogusin ma enda jaoks ka palju olulisi teadmisi ja põhimõtteid pedagoogilise dokumenteerimise kohta. Pedagoogilise dokumenteerimise üheks oluliseks viisiks on vaatlemine, mille käigus õpetaja on laste läheduses ja kogub nende mõtte- ja tegevusradu. Õpetaja alati osaleb protsessides ja teadmiste loomisel. Vaatluse käigus koguneb erinevaid materjale, näiteks kirjalikke ja lindistatud jälgi, videosid, pilte ning see tegevus tähendab dokumenteerimist. Pedagoogiline dokumenteerimine kajastab laste tehtud valikuid, mida nad enda väljendamiseks on kasutanud. Oluline on teha pedagoogiline dokumenteerimine nähtavaks ja asetada mitmed tõlgendused võrdlemise ja uurimise tingimustesse. Pedagoogiline dokumenteerimine võimaldab õpetajal uuesti ja uuesti lugeda ja teha tõlgendusi. Kogutud materjalid võimaldavad rekonstrueerida, ette näha, teada, mõista, nähtavaks teha kontekste ja suhete protsesse, avastada ja laste ning täiskasvanute mõtteid ellu viia. Miks on pedagoogiline dokumenteerimine oluline? Claudia Ciudici mõtetega proovin sellele küsimusele lühidalt vastata. Oluline on dokumenteerida, sest lapsed ei mõtle ja õpi nii nagu täiskasvanud, neil on teistsugused protsessid, teistsugused viisid selleks. Seega, et sellest kõigest aru saada tulebki appi pedagoogiline dokumenteerimine, mis toetab reflekteerimist ja tõlgenduste tegemist. Oluline on ära märkida ka see, et pedagoogiline dokumenteerimine on suhtlus. Lisaks enda kogemusele toetudes saan kirjutada, et pedagoogilisest dokumenteerimisest, kui didaktilisest vahendist, on parim kasu kui seda teha kogu aeg ja järjepidevalt. See ei anna seda õiget efekti kui seda kõike teha tagantjärgi, sest see pole selle asja idee.
Järgmiseks proovin ma ette võtta raamatu, mida meile soovitati J. Bruner “The Process of Education”. 

Anette: Arusaadavamaks ja rohkem kinnitust sai mõte “Laps kui oma õpiprotsessi peategelane”. Kogu koolituspäevadel kuuldu, Malaguzzi keskuses kogetu ning kohalikus lasteaias nähtu tõi nii selgelt esile, et laps on oma tegevuses kompetentne ning lapse sees on olemas huvi maailma avastada ja uurida. Seda tuleb osata märgata! Täiskasvanu roll on olla reisisaatja, pakkuda lapsele vahendeid ning püüda teha õpiprotsess nähtavaks. Pedagogista Daniela Lanzi ettekandest toon välja mõtte: Üheskoos tegemine aitab meil rohkem protsessi usaldada. 

Milliseid muutusi oled juba teinud või plaanid edaspidi tänu koolitusele teha? 

Ingrit: Plaanin uurida praktiseerides: Kuidas disainida lapse päeva nii, et lapsel oleks vabalt aega süvenemiseks, uurimiseks, avastamiseks, mõtisklemiseks, aruteluks…. Kuidas teha lapse õppimine nähtavaks.

Margit: Mina sain koolituselt enda jaoks täiesti uue mõtte “ vaatlus ja pedagoogiline dokumenteerimine on ühendatud disainmõtlemisega”. Kuna ma pole varasemalt disainmõtlemisega kokku puutunud, siis ma hetkel ei tea, kuidas nad ühendatud on, aga suur soov on see teada saada. Lisaks soovin saadud teadmised ja kogemused ateljee keskkonna arendamisse suunata. Malaguzzi keskuses oli  palju inspireerivad näiteid erinevatest ateljeedest, mida natukese haaval Terakesse tuua. 

Millega Itaalia ja Reggio Emilia linn Sind üllatas, mida toredat õppereisil veel kogesid?

Ingrit: Reggio Emilias olen enne käinud. Linn mind otseselt millegagi ei üllatanudki, aga meeldiv üllatus oli armsate töökaaslaste näol, kellega oli vahva koos seda teekonda käia. Sain rohkem tundma oma töökaaslast Margitit (kuna jagasime ühist hotellituba) ja see oli meeldiv ning huvitav koosolemine. Sain teada, et temaga võib luurele küll minna!

Margit: Mind üllatasid sõbralikud ja avatud meelega inimesed. Kuna me olime Ingritiga uudishimulikud ja linn vajas avastamist, siis sai nii mõnegi kohalikuga natuke juttu aetud ja nad olid tõesti siirad, armsad ja abivalmid. Ma arvan, et Reggio Emilia on üks eriline linn ja selle teebki eriliseks seal elavad inimesed ning Reggio Emilia pedagoogiline lähenemine. See, et selle linna kõigis lasteaedades on samad väärtused ja põhimõtted ning nad suudavad seda süsteemi hoida, arendada ja õpetajaid koolitada, on üpriski imetlusväärne. Lõpetuseks on see linn ka eriline selle poolest kui palju nad mõtlevad ja pühendavad laste jaoks ja laste nimel. 

Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et seltskond oli super, kellega õppima tulla! Ka mina saan öelda, et ma ju teadsin Ingritit, aga see reis andis hoopis teistsuguse teadmise mulle Ingritist. See on nii lahe, et meil on üpriski palju ühist ja meie ootused kogule kogemusele olid sarnased.

Anette: Minule oli Reggio Emilia (ja üldse Itaalia) avastamine esmakordne ning kogu selle linna kohta kuuldu ja varem loetu sai justkui mingi pildi endale külge – avanes uus maailm. Linnas ringi jalutades sain aru, kui olulised on nende jaoks piazzad. Reggio Emilia linn on väike ning peamised turistid Reggios on Malaguzzi keskuse külastajad ning “tavaline” Itaaliat külastav turist sinna väga lihtsalt ei satu. See teebki minu arvates Reggio Emilia linnana veel erilisemaks. Meie seal viibimise ajal võttis meid vastu väga kuum suvi (oli pea 38 kraadi), mis jääb kindlasti kauaks meelde. 

Soovin lisada veel..

Ingrit: Aitäh Margitile, Anettele, Maarjale ja Kairele selle huvitava ja toetava koosolemise eest. Aitäh Anettele, kes kõik kohapealsed asjad korraldas ja vaatas, et meil kõik hästi oleks! See oli kohati täitsa närvesööv protsess, nagu näha oli. Olete kõik vahvad reisisellid! Suur aitäh inimestele, kes projekti kirjutasid ja võimaldasid minul koolitusele minna ❤️

Margit: Liitun Ingriti sõnadega.

Seotud postitused

Noor õpetaja, laps ja keskkond

Noor õpetaja, laps ja keskkond

Olen õpetajana töötanud peaaegu 5 aastat ehk siis teisisõnu kohe-kohe saab läbi minu noor õpetaja periood. See, kuidas ma näen lapsi ja nende keskkonda on varasemaga võrreldes palju muutunud. Praegugi tunnen, et iga natukese aja tagant saan teadmisi juurde või puutun...

read more
Reggio lasteaiast teadlasest lapsevanema pilgu läbi

Reggio lasteaiast teadlasest lapsevanema pilgu läbi

Öeldakse, et inimene õpib kogu elu. Tegelikult õpime isegi „enne elu“. Õppimine algab inimese elus juba enne sündi. Looteeas õpime tundma pereliikmete hääli, eristama muusikat ja muid helisid, isegi tundma lootevee kaudu maitseid. Varase ea õppimine on edasise elu...

read more
Kui sa kuulad, siis tuleb sul palju häid mõtteid

Kui sa kuulad, siis tuleb sul palju häid mõtteid

Ühel lumisel reede hommikul rääkisime lastega kuulamisest. Liisa* alustas rääkimist sõnadega ,,Kui sa kuulad, siis sul tuleb palju häid mõtteid.” Omapoolse mõtte lisas ka Siim*, kes ütles: ,,Inimestel on vaja kuulata, et teada saada, mis teine teeb ja rohkem saada...

read more