Aastaid kolmkümmend ja rohkem tagasi kuulsid lapsed sageli fraase “Laps räägib siis, kui kana pissib”, “Lapse suu on pudru söömiseks”. Õnneks on need absurdsed väljendid jäänud kaugesse minevikku ning kinnistunud on teadmine: laps ja temaga suhtlemine on väga oluline.
Õpetajana uurin ja avastan igapäevaselt maailma koos lastega, olles laste jaoks olemas, uskudes nende võimetesse. Lapsed ja täiskasvanud näevad maailma erinevalt, seepärast hoian oma arvamused endale, et mitte mõjutada laste mõtteid ja ideid. Mina saan täiskasvanuna minna tagasi lapsepõlve, jutustades lugusid oma kogemustest, ebaõnnestumisest, mälestustest.
Lugude jutustamine on oluline, sest see ühendab omaval lapse ja täiskasvanu maailma, teineteist vastastikku õpetades, maailmavaadet rikastades. Üksteise kuulamine loob meie peas, südames, käitumises nii palju uusi alguseid, võimalusi, endasse uskumist, unistusi! Unistades saavad kasvada ja areneda nii lapsed, kui täiskasvanud.
Omavahel suheldes ja mängides ei mõtle lapsed, kas nende mängud ja mõtted on mängult või päriselt. Lapsed lähevad oma mängude ja lugude sisse, suheldes üksteisega läbi sõnade, küsimuste, huvide, miimika ning asjade keele. Tegutsedes ja mängides ei pööra lapsed ajale tähelepanu, sest mänguaega ei saa planeerida, mängimiseks tuleb aega võtta. Õppimiskoht täiskasvanule: meil on aega, kui me aega võtame.
Aga kuidas panna laps rääkima? Üks hea küsimus on väärt töövahend, mis julgustab last hakkama ise mõtlema ja arutlema, jagama oma mõtteid ja teadmisi ning küsima avatud küsimusi.
Eesti Reggio Emilia Ühingu korraldatud haridusfestivali “Lastel on sada keelt- millest nad räägivad?!” järgsed mõtted.
